Rate.ee on Eesti interneti suurim keskkond. See on sotsiaalne võrgustik, mis pakub sulle võimalust suhelda oma sõpradega ja tutvuda uute inimestega. Saidi kasutamiseks palun logi sisse või registreeri!
Kasutaja Ande päevik

Shot in the dark

„Shot in the dark, one step away from me, shot in the dark…“ üürgas automakk ning Ebula nõksutas oma pead mõnust ägisedes muusika taktis kaasa. Oli varajane hommikutund ning suvepäike laotas oma esimesi kiiri mustale asfaldile. Liiklus oli veel hõre, kogu linn alles magas. Kuid Ebula seda ei teinud. Ning tõele au andes poleks ta tahtnudki midagi sellist teha. Vähemalt hetkel mitte. Selle asemel roolis ta laisalt autot ning nautis kõlaritest kostvat mõnusat rocki. „Kurat!“ karjatas Ebula ning tema vilunud käed keerasid kiiresti rooli. Ta põikas ees järsult pidurdunud autost mööda, näidates samal ajal keskmist sõrme. „Nüüd aitab,“ mõtles Ebula, keeras muusika vaiksemaks ning keskendus taas juhtimisele.

Must Mercedes peatus pidurite krigisedes räämas kolmekorruselise maja ees. Üleni musta riietatud kuju astus autost välja, päike tema tumedatelt prillidelt vastu peegeldumas. Seljas kandis ta pikka, maani ulatuvat nahkmantlit ning tema karmidelt näojoontelt peegeldus sügav rahulolu. Ebula oli juba auto ust kinni löömas, kuid… Kindad! Kiirseti krahmas ta armatuurlaualt oma nahksed kindad ning libistas need kätte. Tema sammud kajasid õõnsal trepil vastu ning raske puituks avanes kriuksudes. Seest ei olnud see maja absoluutselt nii kole, kui välisilme järgi arvata oleks võinud. Otse vastupidi! Kogu ruum oli eredalt valgustatud ning varustatud parima mööbliga. Ebula astus kindlalt uhke tehnikaga varustatud laua juurde ning jäi seal seisma. „Teie nimi, palun!“ nõudis teisel pool lauda istuv turske kuju. „Benneti. Ebula von Benneti,“ vastas sisenenu ning tema hääles oli tunda tõsist rahulolu. Turske kuju uuris arvuti monitoridelt kiiresti midagi ning lausus siis kahetsevalt: „Vabandage, kuid ma ei leia teie nime siit kusagilt. Oli teil kindlasti tänaseks aeg kinni pandud?“ „Kuidas ei leia? Muidugi panin ma endale aja kinni, ega ma ilmaasjata nii vara siia poleks sõitnud!“ jäi Ebula enesele kindlaks. „Äkki olete te siin ka varem käinud ja teil on sissepääsukaart alles? Vabandage, ma olen sellel kohal uus!“ püüdis turvamees veel midagigi päästa. „Muidugi on mul sissepääsukaart olemas,“ väitis Ebula ning pistis käe oma nahkse mantli taskusse.

Vaid üks klõps, üks lask ning kogu teisel pool lauda vajus kokku. „Kurat, et ta alarminuppu poleks vajutanud!“ jõudis Ebula veel mõelda ning sisenes siis lifti. „Esimene, teine“ luges ta mõttes korruseid ning astus välja. Teine korrus, tuba kakskümmend üks. Seal samas see oligi. Ebula tahtis juba sisse astuda, kuid linki katsudes veendus ta, et uks on lukus. Kiire jalalöögi all vetrudes lendas uks lahti ning nahka riietatud kuju astus sisse. Tuba oli väike, lausa klaustrofoobiliselt väike. Seinu ehtisid peeglid, kardinad olid alla tõmmatud ning ka mööbliga poldud just liialdatud – tuba ehtisid vaid üks nagi ja voodi. Sinna viimasele Ebula pilk peatuma jäigi. Õigemini seal voodis askeldavale paarikesele. Naine lamas jalad harkis voodis, seljaga Ebula poole ning mees nautis asendit tema jalge vahel. Kiirelt oma puusi liigutades säras üle kogu tema näo naeratus ja ta oli õnnelik nagu armunud siil. Ebula lasi kuuldavale läbilõikava vile ning mees tõstis ehmunult pea. „What da…“ jõudis ta veel karjatada, ennem kui Ebula püstolitorust vallandunud kuul mehe pea läbistas. „Mida kuradit sa teed!“ karjatas naine ning lükkas verd purskava keha enda pealt minema. Ta oli täiesti alasti ning tema rinnanibud olid äsjasest erutusest veel kõvad. Ebula ei viitsinud naisele isegi vastata, nii süvenenud oli ta tema imetlemisse. Naisel oli tõepoolest peaaegu täiuslik keha. Mitte ühtki liigset kilo ning puhas kont ta ka polnud. Ka rinnad olid tal ilusad, pringid… Kui naine märkas, kuhu Ebula pilk sihitud oli, haaras ta kiiresti lina ning püüdis oma võlusid selle taha varjata. „Kati, Katikene, kas siis nii käitutakse omaenda mehega?“ lausus mees ning istus Kati kõrvale voodisse. „Mis kuradi mehega? Kas ausad inimesed teenivad oma raha teiste tapmisega? Mõrvar oled sa, mitte mees!“ plahvatas Kati vihahoos. „Muidugi, mina olen see paha mees ja sina oled see inglike, kes oma raha puhtalt teenib!“ nähvas Ebula vastu ning kraamis oma püstoli taas lagedale. „Davai, tõmba nüüd seina äärde ja et ma su suust mitte ühte piuksu ka ei kuuleks. Ja see lina jäta siia!“ Katil ei jäänudki muud üle kui kuuletuda ning oma võlusid kätega varjata üritades astus ta vastu seina. Ebula vaatas teda hetkeks hindava pilguga ning astus siis naisele lähemale, surudes püstolitoru talle lõua alla. „Vot nii Kati. Nüüd on see käes. Sa lihtsalt pead surema. Tegelikult on mul täna hea tuju ning ma annan sulle veel ühe võimaluse. Sa võid minuga kaasa tulla ning käituda nii, nagu vahepeal poleks midagi juhtunudki. Või…“ lausus mees, lastes püstolitorul samal ajal mööda naise kumerusi käia. „Lase mind siis juba parem maha!“ karjatas naine ning sülitas Ebulale näkku. Hetkeks oli mees pimestatud ning Kati ei jätnud võimalust kasutamata – ta lõi vastu Ebula püstolit hoidvat kätt, kostis lask ning tuba mattus pimedusse. Pimeduse katte all jooksis naine häirekellani, purustas klaasi ning surus nupu alla. Signaal hakkas üürgama. „Sul pole enam mingit võimalust! Kohe on mendid siin! Anna juba alla!“ karjatas Kati ning kõlas lask. Lask, mis jättis toa pimedaks. Vaikus. Kostis vaid häirekella üürgav heli, esimesed sammud trepil ning Ebula sööstis läbi aknaklaaside valguse kätte.

Prügikonteineris maandunud kargas ta otsemaid püsti, kloppis suurema tolmu riietelt maha ning hüppas oma Mercedesesse. „Kurat küll, see poleks tohtinud nii minna. Ma oleksin pidanud Kati kohe ära tapma! Nüüd ma ei teagi, kas kuul teda üldse tabas!“ mõtles Ebula ning Mercedes sööstis kummide vilinal paigalt. Jõudnud kiirteele, ohkas Ebula kergendunult: „Ma olen pääsenud! Nüüd ei peata mind enam miski!“ Tagasivaatepeeglist nägi ta politseiautosid bordelli poole pööravat. Tõepoolest, nüüd ei peatanud teda enam miski. Kergendunult lükkas Ebula automaki taas tööle ning lasi võimsatel kitarrihelidel end muusikasse tõmmata. Siiski tundus talle, et midagi on valesti. See hais! Tagumiselt istmelt tuli justkui mingit hirmsat lehka, mis tahtis hingamisteid lämmatada. Varem polnud Ebula seda tähelegi pannud, kuid nüüd veidi rahunenuna hakkas see teda tõepoolest häirima. Mees kummardus taha vaatama ning nägi tagaistmel lamavat turvameest. „See veel puudus!“ jõudis Ebula veel mõelda, ennem kui ta auto teepiirdesse paiskus.

Oli hiline õhtutund ning suvepäike laotas oma viimseid kiiri mustale asfaldile. Liiklus oli hõre, kogu linn juba magas. Siiski askeldasid kolm politseiniku autovraki ümber, mis kunagi oli olnud must Mercedes. Pool autot oli juba lahti lõigatud ning tagaistmel olnud mees surnukuuri toimetatud. Surma ajaks oli määratud sama päeva varajane hommikutund ning tema vasak käsi oli tugevasti rusikasse surutud, jättes keskmise sõrme sirgeks.

„Ah, poisid, lõpetame tänaseks, pimedaks kisub juba,“ ütles üks politseinikest ning hakkas oma auto poole astuma. Ülejäänud kaks talitasid tema eeskujul, kuid järsku jäid nad korraga seisma ning vaatasid tagasi. Kas see ainult tundus neile või… Jah, nad kuulsid tõepoolest autovrakist kostvat muusikat: „Shot in the dark, one step away from me, shot in the dark…“ „Elektriimpulsid“ kehitas kõige vanem politseinik õlgu ning istus autosse.

Detsember 2003



 
Huvitav
positiivseid hääli: 1  |  negatiivseid hääli: 0

Kirjuta kommentaar:

 

Kasutaja
Päevikud: märgistused
märgistusi pole
© 2017 Rate.ee - all rights reserved.