Rate.ee on Eesti interneti suurim keskkond. See on sotsiaalne võrgustik, mis pakub sulle võimalust suhelda oma sõpradega ja tutvuda uute inimestega. Saidi kasutamiseks palun logi sisse või registreeri!
Kasutaja Ande päevik

Kohtunik - kas õigusemõistja või karistaja?

Kõige üldisemas tähenduses peetakse kohtunikuks isikut või olendit, kelle võimuses on langetada otsus mõne vaieldava küsimuse üle. Õigusemõistjaks võib olla nii endale kui teistele, sõpradele kui vaenlastele, isegi tundmatutele või veel sündimata inimestele. Kuigi ametlikult määratakse eluaegseks kohtunikuks õppinud ja end tõestanud kodanik, ollakse juba emaüsast väljudes valikute ees. Neist parimaid välja sõeludes astutakse automaatselt tollesse ametisse, muutes oma elu vastavalt oskustele kas ilusamaks või karistades endid valede otsuste langetamisega. „Viimsest reliikviast“ on kuulsaks saanud lause: „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.“

Esimene „kohtumõistmine“ ootab inimest ees tegelikult juba enne sündimist. Vanemad annavad last eostades talle õiguse elada, ent mõistavad oma järglase samas koheselt surma. Ainuke fakt, milles võib alati kindel olla on see, et igaühe maine teekond jõuab kord lõpule. Nii saabki vanemaid vaadelda kui hetegijaid, kes kingivad ühele pisikesele olendile võimaluse viibida imelises maailmas, kuid on samas karistajad, tänu kellele peab kunagine vastsündinu raugastununa surema.

Väikesed lapsed on siirad, nad ei ole veel valetama õppinud ega maailmas pettunud. Üldistades võiks väita, et nad ei oska „õiget“ „valest“ eristada. Selle põhjuseks on egotsentrism, alla nelja aastased inimesed näevad elu vaid enesest lähtudes. Nad ei mõtle, et kuuluvad maailma juurde, otse vastupidi – lastele tundub, et maailm kuulub nende juurde. Enesekeskne vaatenurk on täiesti loomulik ning inimestele omane, kuid peljates ühiskonnapoolset kohtumõistmist kardetakse seda välja öelda. Sisimas usub ometi iga indiviid, et just tema mõtted või teod on ainuõiged ning et teised, kes julgevad kritiseerida või veel hullem, kohut mõista, eksivad ning käituvad vääriti.

Oscar Wilde on „Dorian Gray portrees“ oma iseloomujooned meisterlikult teose peategelaste vahel ära jaganud. Kuigi see raamat oli tema protsessil üks tähtsamaid asitõendeid, on ta juba kirjutades püüdnud enda üle kohut mõista ning eelootavat analüüsida, järele jäänud ajaks õigeid otsuseid langetada. Wilde ja Doriani elulugusid kõrvutades jääb mulje, nagu oleks autor ette teadnud, mis teda tulevikus ootab – saatused langevad niivõrd täpselt kokku. Raamatukangelane plaanib end parandada ning lööb minevikust vabanemiseks oma portreele noa rindu, mille tagajärjel sureb oma pattude koorma kätte. Ka Wilde otsustab peale vanglas veedetud aastaid korraliku elu juurde pöörduda, loob isegi suured plaanid ning annab lubadusi, kuid sureb ometi enne nende täideviimist. Liialdamata võib väita, et mineviku ning valede otsuste kätte.

Erinevalt Dorian Grayst, kes ei kahetsenud ühtki sooritatud tegudest ning keda pattudekoorem tabas vaid kord elus, paraku surmavalt, piinles Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja Karistuse“ kangelane pidevalt süümepiinade käes. Kui esimese jaoks oli lõplik saatuse keerdkäik, vägivaldne surm omaenda käe läbi, karistuseks, siis noorele Raskolnikovile tõi sunnitööd mõistev otsus kergendust. Tal puudus pilt, mis võtaks kogu häbi enda kanda, ning kohtust väljudes tundis tudeng oma südametunnistuse puhta olevat. Kangelane uskus isegi peale vabanemist uue elu alustamise võimalikkusesse. Peale kõiki läbiealamisi oli noormees võimeline elu ning armastust rohkem hindama, kui ta ilma sellise katsumuseta suutnuks. Oleks ta endalt küsinud, kas õela vanamuti tapmine tuli talle lõpptulemusena kasuks või kahjuks, sattunuks ta ilmselt dilemma ette. Ühelt poolt on inimese mõrvamine alati andestamatu ning selliseid hingepiinu poleks ta isegi oma vaenlasele soovinud. Teisest küljest oli nüüdsest maailmas üks halb isik ning liigkasuvõtja vähem, Raskolnikov suure kogemuse võrra rikkam ja targem ning mis kõige tähtsam – tema ellu oli tulnud armastus, andes eksisteerimisele uue mõtte.

Aastaid, et mitte öelda aastasadu, on vaieldud surmanuhtluse õigsuse üle. Peamiseks argumendiks tuuakse kuriteo sooritaja sajaprotsendilise kindlakstegemise võimatus. Ometi väidab seadus, et inimene on süütu, kuni ta süü ei ole tõestatud. Tihti paneb leebena tunduv kohtuotsus kommenteerijaid nurisema: „Tema oleks küll surmanuhtluse ära teeninud!“ Ometi ei osata elust lahkumist väärtustada seni, kuni ei teata, mis pärast seda ees ootab. Võib juhtuda, et maistest kannatustest vabanemine on kingituseks, mitte karistuseks.

Kirik on omalt poolt püüdnud inimesi hirmutada Põrgusse sattumisega, kuid miks peaks keegi seda kartma? Ükski elusolend ei ole sündinud halvana, ühiskond on „kurjategijast“ lihtsalt liialt palju erinenud. Surmajärgne pääs Taevasse võib sellisele indiviidile tunduda palju jubedamana, ka sealne utoopia erineks tema ideaalidest. Ilmselt tunneks ta ennast allilmas kodusemana, seal elavad samasugused, ühiskonnast erinevate väärtushinnangutega inimesed.

Öeldakse, et ei eksisteeri minevikku ega tulevikku, on vaid olevik. Möödunu tundub tõelisena vaid tänu meenutustele ning eesootav unistuste tõttu. Nad puuduvad kõigi inimeste jaoks ühtsetena, millest tingituna tekivadki elu erinevad tõlgendused ning mitmed vääritimõistmised. Mõned neist võivad osutuda kasulikeks, mõned katastroofilisteks. Viimasel juhul jääb üle süüdistada vaid iseend kui kohtunikku, kelle heade kavatsustega õigusemõistmine kujunes karistuseks. Halvemal juhul tuleb viha ühiskonna peale välja valada.

Tallinn, 05.12.2005. – 06.12.2005.



 
Huvitav
positiivseid hääli: 2  |  negatiivseid hääli: 0

Kirjuta kommentaar:

 

Kasutaja
Päevikud: märgistused
märgistusi pole
© 2017 Rate.ee - all rights reserved.