Rate.ee on Eesti interneti suurim keskkond. See on sotsiaalne võrgustik, mis pakub sulle võimalust suhelda oma sõpradega ja tutvuda uute inimestega. Saidi kasutamiseks palun logi sisse või registreeri!
Kasutaja aleks30 päevik

KÜÜDITATUD 1949 ,,LÄÄNE-VIRUMAA''

Vajangult,Rkkest ja Tapal küüditatud lõpetaid oma teekonna samuti Abakanis.Nad paigtati Krrasnoturanki või Novojolovo rajooni.Lääne-Virumaalt väljasaadetud elasid Sibris vägagi hajali-enam
kui 50 maarajoonis ja ligi 10 linnas.Täies koosseisus ühte rajooni sattusid Vohnja vallast viidud ning
suurel määral ühte rajooni ka Aaspere,Paasvere,Mahu,Salla ja Rägevere vallast küüditatud.Esmakodselt
trükituna on saatesõna ees avaltatud küüdirongide skeem,mis kannab märget ''Täiesti salajane''.Selle
järgi on on näha,kuhu veeti maakondadet deporteeriud inimesed.Kindlaks määratud punkides ootasis
nende pealelaadimist eshelonid,milliste numbridki on plaanil olemas.Võsu küla Reinu talu perenaise
Edtih Luuusi päevikulehelt võid lugeada,kuidas kulges ühe tapirongi teekond ''Nõukogude Liidu kaugematese piirkondadesse''.Teated kolme inimese surmast tunnstavad,et see polnud kerge.Kui raamatu esimene osa sisaldab Lääne-Virumaalt äraviidute ninekirju,siis kekmise ja mahukama osa
moodustavad mälestused elust Siberimaal.Viisteist ininmest meentavad oma kibedaid läbielamisi,mis
said alguse 1949.aastal.Kahjuks väheneb järjest elava mälu edasiandjate hulk.Poolada aastat hiljem
jagavad lugejatega oma sünkmusti kogemusi kolmteist küüdtamisohvrit.Nende poolt kirja pandud valusad mälestused on vahetud,nagu kõneleks kojupöödunu hea sõbraga.Miimeid jutustusi illustreeivad
väga unikaalsed fotod.Meenutused on pealkirjastatud vastavalt nende rõõmutule sisule:Suurriikide jõu-
politika meelevallas;Mälesued aastatest 1949-1956;Killukesi Siberisy.Enne ja nüüd;Mälestusd,mida ei
või kirjtada liivale;Kodu vägivalnne mahaätmimne;Laps,ära unust oma kodu;Nagu halb unenägi;Meie
pere küüdtamise lugu;Meenutus 25.märtsist 1949;Minu Siberi elu rängemad hletked;Minevikus on meie
mälestused;Sunniviisilne kodust lahkumine;Meenutused traagilisest päevast 1949.aastal ning asumis-
aastatest Siberis;Meenutades oma kurba noorusaega ja ühe eesti pere saatust 1949.aasta suvel,
sügisel...;Sussumanist Rakverre.Esimese artkli autor Kuna Raude annab ülevaate 1949.aasta suut-
küüditamsele eelnemud riikdevahelisest pollitilisest suhtest.Need said palude eestlaste traagilise
saatuse otsesteks kujundajateks.Eneseületamiseks tuleb hinnata kirjutise ''Mälestused aastatest 1949
- 1956''saamislugu.Loo jutustaja Aino Tamme kannatuste karukat ei suutnud veel täiia väikestele
poegadele ja eakake emale järgnemine asumispaika.1949.aastal.Ema jäi küll võõrasse mulda,kuid
tesed pereliikmed jõudsid kodumaale 1956.aastal.Ent Siberile järgnesid uued löögid.Nägemise kaotanud ja liikumisvõimetu 84-aastane Aino Tamm letdis endas siiski jõudu,et poegade abiga omagi
vintstused raamatusse talletada.Ikka selles,et keegi neist ükskord kuuleks...Kahe viimase artikli autorid on samal 1949.aastal vahistatud.Nooruke Helja Vasemägi toimetati Rakvere vanglasse täpselt viis kuud pärast märtsiküüditamist.Eruch-Elmar Vilul tuli vangina alustada tööd kaevanduses
jõlukuu esimesel päeval.Lugude kirjutajate sõnasust on minimaalselt muudetud.Viimane lõik välja s-
andes on kokkuvõtlik repressseeritute ührnduse tegevusest Lääne-Virus kümne aasta vältel.Põgusast
pilguhetest nendele peaagu protokollilises esituses lehekülgedele piisab,et veenduda,kelle südame-
kohustuseks on jäänud leinapäevade tähistamine ja möödunud sündmuste meenutamine.Kuna
Eesti Kultuurkapitali Lääne-Viru ekspertgrupp tasus toetussummaadest maakonna koolide raamatu-kogudesse minevate väljannnete eest,siis seega on tagatud mälestusraamatu kättesaadavus igagle
õppurile.Raamatu koostajad loodavad,et selle sisu ei jäta noor lugejat ükskõikseks.
LEHEKÜLG PALMSE VALLA VÕSU KÜLA REINU TALU PERENASISE EDITH LUUSI PÄEVIKUST:25.märtsil 1949.a.pool kümme õhtul-kodust äratulek.
26.märtsi hommikul kolmveerand kuus jõdsime Iluvere jaama.27.märtsil- poolkaksteisit algas sõit
tundatusse tulevikku.28.märtsi kolmveerand kuus sõit üle Narva jõe,kell 9 esimene peatus venemaal
, poolkakaksteist peatus Tihvinis,toitmine.Kohtumine Ida Saulauk'iga 29.märtsil kell 11 -Vologda-
toitmne.30.märtsil kell 9 Sharja jaamas-toitmimine,kohtumine lätlastega.31.märtsil kell 9 Svetsa jaamas toitmine.Edith Luus sünd.1902,oli kapten Johannes Randmanni tütar.Ta valdas saksa ja vene
keelt.Kapten Randmann sõitis 1919.aastani merel Nobeli laeval.Samal aastal tuli ta Võsule Reinu tallu
ja hakkas põllumeheks.Tütar Edith,kes oli lesk,küüditati Reinu talu perenaisena viie lapsega Siberisse.Lastest tütar Krin-Inga oli 11 ning kaksikud Ingrid ja Paul-Ivar 7-aastased.Paul-Ivar suri Siberis 1953.aastal.Imekombel ja poeg Leo.Edidt Luus suri 1975.aastal ja on maetud Toilas.
PALME VALLA VÕSU KÜLA INIMESTE TEE SIBERISE 25.03.1949 21.30 kodunt äraviimine 26.03.1949 5.15 hommikul jõudsime Aluvere jaama.27.03 23.30 algas sõit tundmatsse tulevikku 28.03 5.15 sõit üle Narva jõe 9 00 Esimene peatus Venemaal
29.03 11.00 Volodas,toitmine.
30.03.9.00 Sharje jaamas toitiminre,kohtumine lätätlsatega
31.03 1949 9.00 Svertsa jaam
17.30 Kirivis,kiri Edithile
1.04. 1949 8.00 Jari jaamas kohtumine Pärnust saabunud küüdirongiga
11.00 Belesnaja jaam.Lasti välja jalutama.Võsu küla inimestest on Valme Erna vaguns nr.
6,Kivisaarr ja Kruusvaldi pered vagunis nr.7,Luusude pere nr 14,.Saarigute,Isopi ja Lilleste pered olid
vagunis nr.13.Teised olid tagapool.
2.04 1949 3.30 Molotov
3.04 1949 10.30 Sverdlovsk.Rongilt esimese surnu mahavõtmine
4.04 1949 Peatus Tjumenis
5.04 1949 18.00 Omskis
6.04 1949 7.30 Tatarskaja jaam
7.04 1949 8.00 Sõit üle Obi jõe.Novisibirkis anti täipulbrit.Veel üks surnu.Õhtul sõit üle Jenissei.
8.94 1949 3.30 Taiga jaamas vee võtmine.Meie pulma-päev leindsin esime täi
7.00 Jaamad kohtumin leedulaste ja venelastega,räägime saksa ja vene keeles.
9.04 1949 4.15 Atsinsikis
12.00 Uzuris -üks surnu vaguni n.19- Valgevenest
10.04 1949 17.15 Õhtul Abakanis - Krasnojarski krai Hakassi obalst -Altai mäed,ööbimine vagunites.
11.04 1949 Mahalaadimine ja laialisaatmne.
Aeg Kaob Nende ridade kirjuamise eagu on veel inimessi,kas pärast viimasy suurt sõda Siberisse
küüditatuna viltetsust,alandust,omaste ja kogu eesti rahva kaotusvalu tänaseni kannatlikult talunud.
On elus veel ka neid eesti soost tegalasi,kes kõhklematut oma külaininesi ,,Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse'' piirkondadesse saata aitasid.Seitsme isesisvusaasta jooksul on jõutud
kirja panna 6666 hukkunud Eesti ohvitsri ja 3500 poliitvangi nimed.Tänuväärne töö on ära tehtud
küüditatute arvu ja nimede välja selgitamisel.Tänaseni on aga ,,riigisaladuseks''jäänud 1941.ja 1949.
ning teistes samalaadsetes kuritegudes osalenud inimeste nimed,samuti iga üksikisiku süüteo suurus
oma rahva kallal tomepandud genotstsiidi teostamisel.Leinapäevade tähistamine,kurja mineviku meenutamine sõnas ja kirjas ning tõe väljaselgitamine Eestist väljasaadetud inimeste edasisi saatuse
kohta on jäänud peamiselt tollaste sündmuste läbi kaannatanud inimeste südame asjaks.Taasise -
seisvunud Eesti riigitegaelasi paljuski mineviuga tihedalt seotud inimesi,oma represseeeritud rahvu-
kaaslaste kaotused ei näi huvitatavat.Mille muuga põhjedada ja kuidas kuriteoohvriele,nende järllastele ja rahvusvahelisele üldsele selgitada kas või asjaolu,et Eesti riik ole siiani 1941.ja 1949.
aasta suurküüditamisi Eestis kuritegudeks tunnistanud?Nii idast kui läänest tulnud vallutajate ja nende kohapealsete käsilaste vägiteod on olnud ja on tülias teema mitte üksnes iseseiva Eesti
poliiitutele,vaid ka paljudele euro ja muudele nõuandjatele.Olen siiski arvamusel,et 194.ja 1949.aastal toimunu oli ja on üks osa meie riigi ning rahva vähetunutud ajaloost,mistõttu kõge tõsi-
meelsemat uurimist ja jaadvutamist vajavad nii genotssidiohvrite saatus kui a suurküüdiamisi toime
pannud kupantide ja nende käsilaste teod Eestis.Jäädvustmist väärt on ka nende inimeste ilmselt
paljuski vastandlikud mälestused enda,oma perekonna ja lähimate tuttavate minevikust.Järeltulevate
põlvede tarvis.Eesti ajaloo tarvis.Olen arvamususel,et varem või hlljem saabub aeg,mil meie riik ütleb
kartuseta välja oma suhtumise aastakümnete eest aset leidnud vägivavategudesse,vägivallatsejate -
sse ja nende ohvritesse.Senised võimuloiijad ei ole söandanud seda teha.Muuhulgas ka seetõttu.et
nüüdsed ümberkorralduesed ühiskonnas on mõeti võrreladavad hirmutegudega 1941.ja 1949.aastal.
mille tagajärjeks noil aastail ja ka nüüd on kannatamute meelepaha,eestlaste vähenemine oma põlises elupaigas,liiallt paljude pereodade ja kodude purinemine,Eesti rahva suurema osa vaesumine.
Tänuga võtsin vastu EÕRL ,,Memento''Rakvere Ühingu esinaise Õilme Nurga ettepaneku panna
paberile oma ja oma vanemate mälestused nendest kaugetest aegadest.Seda sellepärast,et kahjuks
on väga palju läbielatut koos nendes sündmustes osalejatega kadunud jäävalt igavikku.Pean tunnistama,et minu mälus on säilinud vaid ajast,elust Aasia keskmes,,millele lisanduvad isa ja ema
meenutused oma noorusajast.Taustaks sündmuste areng meil ja mujal Euroopas.Usun,et just asja-
osaliste poolt kirjapndud mäelatseed aitavad kaasa Venemaa ääretutel aladel,kodus ja mujal võõsil
repessioode tagajrjel manalasse varisenud eestlaste nimede ning nande saatuse edasisel välljaselgitamisel.




 
Huvitav
positiivseid hääli: 4  |  negatiivseid hääli: 0

Kirjuta kommentaar:

See Krasnojarski krai ja Abakan on ilus koht, juba mõnda aega vaatan sealt pärit noormehe matkavideosid, mis on väga huvitavad kuna ta käib taigas täiesti üksi ja relvata, sealkandis ta ka sageli on kohtades, kus varem olid külad ja mis nüüdon täiesti mahajäetud, siin üks video tema matkast Abakanis.

https://www.youtube.com/watch?v=99p4v9oteHg
#2, 10.01.2019 - 20:02
Tänan teid . Huvitav ja õudsalt kurb, kuid ajalugu ja reaalsus.
#1, 10.01.2019 - 19:54
see on tõesti nii,et ajalugu on realus,aga ka kurb ja huvitav.ps võta
heaks.
10.01.2019 - 21:07
 

© 2019 Rate.ee - all rights reserved.