Rate.ee on Eesti interneti suurim keskkond. See on sotsiaalne võrgustik, mis pakub sulle võimalust suhelda oma sõpradega ja tutvuda uute inimestega. Saidi kasutamiseks palun logi sisse või registreeri!
Kasutaja jaan071990 päevik
Skip to Main Content

Veebiväljaanne www.folklore.ee/erk

Lauritsapäev (10. VIII)

Laurentsiuse nimest lähtub rikkalikult perekonna- ja kohanimesid.[1] Mitmed nimekujud on kasutamist leidnud tähtpäevanimetustes lauritsapäeva kohta: laaritsapäev, laratsi-, laberitse-, labõrõtsi-, lartsi-, lauts-, lortspäev jt.

Lääne-Euroopas on püha Laurentsius alates 10. saj. lõpust tulepatrooniks ning lauritsapäeva juurde kuulub rohkesti vastavasisulisi uskumusi (tulekahju kartusest lähtuv tuletegemise keeld, kujutlus nn. lauritsasüte maagilistest omadustest jms.).[2] Tulepatroonina tunnevad Lauritsat ka eestlased. Isegi legend Laurentsiuse põletamisest on konkreetse paigaga seostatult jõudnud rahva suulisesse traditsiooni. Nimelt olevat Kuusalu kiriku ehitaja Laurentsius põletatud kiriku lähistel teeäärsel kivil ning selle sündmuse tunnistuseks püsib kivi pinnal põletusresti ning tuletangide jälg. Lauritsakivi on ümbruse kivikülvi seas esinduslikumaid. Arvatavalt 13. sajandil on kivile raiutud resti ja tuletange (või kääre või kahte ristamisi asetatud saua) meenutavad märgid, mis andsid kivile Rajakivi nimetuse, aga ka eeldused seostumiseks legendiga Laurentsiuse hukkamisest.[3] Lohukesed Lauritsakivil ning selle lähedal silmaallika juures asuval väiksemal kivil annavad tunnistust sellest, et tegemist on muistsete kultusepaikadega.[4] Aja jooksul nende paikade esialgne tähendus tuhmus, rahvakogunemiste ametlikuks põhjenduseks kujunes Laurentsiusele pühendatud kiriku nimepäeva tähistamine: „Kuusalu allikat on ka enne peetud pühaks. Sinna ehitati kirik. Kus inimeste kooskäimisekoht oli, sinna ikka ehitati kabelid ja kirikud.“[5] Kokkutulnute arv ulatus tuhandetesse.[6] Mälestusjäänusena keskaegsest kirmesest püsis rahvakogunemiste traditsioon Kuusalus lauritsapäeval veel 20. sajandi esimesel poolel.[7] Samasuguse kujunemiskäiguga on olnud lauritsapäevased kirmesed mitmel pool Soomes, nt. Janakkala kirikumäele koguneti nagu Kuusalussegi mitmest kihelkonnast, pidutseti ja viidi Lauriallikasse ohvriande.[8]

Eesti 17. saj. visitatsiooniprotokollides on mainitud ohverdamist lauritsapäeval või Laurentsiusele pühendatud kabelite juures Hallistes, Võnnus, Mihklis, Simunas, Nõos jm.[9] Üks sellesisulisi kirjapanekuid (Võnnu koguduse kohta) leidub M. J. Eiseni arhiivimärkmete seas: „1634. Laurentsiuse päeval suur ebajumala teenistus Kaugositzis–Kauksis (nüüd Põlva kihel[kond]); seal roomavad põlveli ja ohverdavad ohvrid, nagu Pastor ise näinud. Kuhu ohver jäänud, ei tea ta. Seal olnud Ahjast poiss Nigul, Melletho Miku naene Räpinast, Elge Pap, Rotti Paabu poeg ja sulane Kirepist.“[10]

Teistest lõikusaja tähtpäevadest erineb lauritsapäev tulesse ning selle tõrjemaagiasse puutuva traditsiooni poolest. Traditsiooni keskne levikuala aga ei puuduta Kuusalu maid, vaid Lääne- ja Lõuna-Eestit. Hästi tuntud on tuletegemise keeld, põhjenduseks enamasti hoone põlemamineku oht. (Vt. levikukaart: lauritsapäev (1)) Vee viskamine katusele lauritsapäeval näib olevat olnud puhtalt tõrjemaagiline tegevus, ent veepange ja saunaviha asetamine ahjule või kerisele „Lauritsale vihtlemiseks“ näitab suhtumist Lauritsasse kui isikustatud olendisse. Suurenenud tuleohuga päevaks on lauritsapäeva nimetatud ka varasemas trükisõnas.[11] Legendiline muinasjutt pühameestest reht peksmas (ATU 752 A) on hästi tuntud Lõuna-Eestis, selles esinevad loitsusõnad („Laurits, ära lakke mine“ vms.) on olnud tulesõnadena ka eraldi kasutatavad, tarvitsemata seostuda tähtpäevaga. M. J. Eiseni väite järgi tuleb eestlaste uskumustes arvata juba enne Lääne-Euroopa Laurentsiuse-kujutelma ülevõtmist oma „paganuseaja tulehaldja“ olemasolu.[12] Peagi on ta siiski möönnud: „Kasinate ainete pärast ei julge ma tunnistada, kas esinevanematel varemini juba mingisugune tulehaldjas olnud või pärisid nad selle alles munkadelt, kuid oletada võime niisugust tulehaldjat vististi.“[13] Ülevaates eestlaste vastavasisulisest pärimusest on ka O. Loorits esile tõstnud tulekultuse ilminguid.[14] Kuigi ühtset tulehaldjakujutelma muistsetel eestlastel oleks ennatlik arvata, väärib märkimist, et lauritsapäeva kombestikule iseloomulik tähelepanu pöördumine elamute tuleohule on seosesse viidav põlispõllunduse väljakujunemisega. Vilja järelkuivatamine köetavates hoonetes tõi paratamatult kaasa tuleohu suurenemise, tulekahju puhul aga oli karta elanike peavarjuta jäämist ning koos viljasaagiga ka muu vara hävimist.[15] Seega võib möönda, et suurenenud tuleohu tunnetamine lõikusajal ning vastav tõrjemaagia said eestlastele omaseks juba mõnedki sajandid enne ristiusustamist ja kulmineerusid rehielamu kujunemisega; teave tulepatroon Laurentsiusest imbus aga Eestisse eeldatavasti enne vallutusaegu.

Uskumused tulest on esindatud Lõuna- ja Lääne-Eestis suuremal arvul ja mitmekülgsemalt kui Põhja-Eestis, ühtlasi on lauritsapäeva juurde kuuluval pärimusel rohkesti ühisjooni lätlaste traditsiooniga (näiteks reheahju kütmise keeld, vett täis pange asetamine ahjule). Lätis kannab lauritsapäev üksiti tulepäeva nimetust.[16] Nii lätlased kui eestlased on arvestanud tulekahjude sageduse ja lauritsapäevase ilma seost, erinevusega, et eestlased on pidanud tulekahjuendeks enam-vähem võrdselt nii kuiva (päikesepaistelist) kui ka vihmasajuga lauritsapäeva, lätlased on lauritsapäevast vihmasadu tulekahjuendeks pidanud vaid üksikutel juhtudel.[17] (Vt. levikukaart:lauritsapäev (2))

Kehtis mitte ainult tuletegemise või reheahju kütmise (ühtlasi rehetöö) keeld, vaid ka muude tööde keeld. Põhjendatud on seda tuleohuga ja eriti põllutööde puhul ebaõnnega viljakasvatuses (Lä, Hii, Sa, kuigivõrd Pä). Ometi on neil aladel ja ka Põhja-Eestis lauritsapäeva nimetatud teiste rukkikülvi orientiiride seas kõige sagedamini.[18] Lauritsapäev tähistas rukkikülvi algust; optimaalseks külviajaks on peetud ka kolme päeva enne ja pärast lauritsapäeva (olenevalt sellest, kas mulda pandi vana või uudserukki seeme).[19] Lääne-Euroopa pärimusteadetes on rõhutatud, et lauritsapäevaks pidi uudseseeme külviks valmis olema („Laurits küsib, kas seeme kotis.“). Külvikurgede – rändepeatuste ajal puhke- ja toitumispaikade vahet lendavate sookurgede – ilmumist on seostatud kalendritähtpäevadest enam-vähem võrdselt nii lauritsapäeva, rukkimaarjapäeva kui pärtlipäevaga.

Külvisse puutuvad teated on sisult ning vormilt analoogsed teiste sügiskülvi tähtpäevade juurde kuuluvatega ega põimu tuleuskumustega. Töökeelu tagamaadena tulevad arvesse lisaks võõrsilt laenatud pühakukultuse mõjule või tulejumaluse austamisele veel kujutlus erilisest külvi õnnestumist määravast ajast – rukkiemapäevast. Lätlaste traditsioonis nähtuvad muistse tabupäeva jooned ilmekamalt: välditud on rohu niitmist või katkumist, puude raiumist, puuvilja võtmist aiast – taimedel kaoks kasvujõud.[20] Jälgi ristiusueelsetest põlluharijarahvastele omastest lõikusaja tabudest võib aimata ka germaani rahvastel.[21]

Hobustega töötamise keelust on vaid üks teade (Vai). Komme lähtub vadja traditsioonist, kus rollapäev ehk laaripäev (18. VIII) on hobuste püha.[22] Tähtpäevade loendisse, millest on arvestatud lehmade piimaanni järkjärgulist vähenemist, kuulub ka lauritsapäev. Lõuna-Eestis on see päev olnud kõige populaarsem sokutapmise päev. Lambaniiduaega on määratud rohkem kuufaasi ja fenoloogiliste märkide, ent Lõuna-Eestis samuti lauritsapäeva järgi. Nagu muudki lõikusaja tähtpäevad, on see üks aed- ja juurvilja valmimise ja kasutuselevõtu tärmineid. Lõuna-Eestis nagu Lätiski öeldud, et õunale tuleb maitse; kõige populaarsem on üldlevinud vanasõna: „Laurits laotab lehti, pärtel pöörab päid.“ Herneste, ubade ja uudsekartuli söömise päev on see ka Soomes.[23]

Seletusmuistendi järgi lõpeb konna krooksumine lõikuse või siis rukkikülvi ajal lauritsa- või pärtlipäeval, sest konn lubanud viljaseemne ära süüa ja karistuseks pandud ta suu kinni.[24]

Ilmastikuliselt on lauritsapäev üks sügisemärkide kandjaid nii eestlastel kui teistel ümberkaudsetel rahvastel; soomlaste ja ka lätlaste traditsioonis on rõhutatud klimatoloogilist muutust – saabuvad esimesed hallad.[25] Hellel märgib lauritsapäev koerapäevade lõppu.[26]

Märkused:

[1] Vrd. Rajandi, lk. 103–104; Eisen, EM II, lk. 58.

[2] HDA V, vg. 924–929; Sartori III, lk. 240. Kristliku legendi järgi põletati Laurentsius 258. a. Roomas elusalt raudrestil.

[3] Jung, Muinasaja teadus III, lk. 85–86. Tuletange meenutavat kujutist on seletatud nii kiriku õuemärgiks kui ka kahte ristakuti asetatud piiskopisaua tähendavaks valdusemärgiks. – Tampere, Vana Kannel III, lk. 3; Hermann, lk. 347.

[4] Neid on iseloomustatud kui huvitavat näidet paganluse ja ristiusu pärimuste kokkusulamisest vallutatud aladel: Hermann, lk. 347.

[5] ERA II 114, 321 (8) < Kuusalu khk – R. Põldmäe (1935).

[6] Tampere, Vana Kannel III, lk. 3.

[7] Põldmäe-Tampere, lk. 6.

[8] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 210.

[9] Eisen, EM II, lk. 58; Eisen, EM III, lk. 105 ja 106–107; Laugaste, lk. 67; Westrén-Doll, lk. 13; Öpik, Kirjeldus, lk. 97–98.

[10] E 50810 < Tartu linn – M. J. Eisen.

[11] Helle, lk. 303; Hupel, TN II, lk. 145; Boecler-Kreutzwald, lk. 87–88; Russwurm, Eibofolke II, lk. 299; Holzmayer, lk. 65; Wiedemann, AIÄLE, lk. 365 jt.

[12] Eisen, EM II, lk. 57–58.

[13] Eisen, EM III, lk. 114.

[14] Loorits, Grundzüge II, lk. 51–63.

[15] Rehte on pidanud tule peremehe püha Laberitsi elupaigaks kraasnalased. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 87.

[16] Uguns diena. – Vrd. Šmits II, lk. 994–997.

[17] Šmits II, lk. 996–997.

[18] H. Tampere on koostanud levikukaardi talirukki külviaegade kohta Eestis lauritsapäeval, rukkimaarjapäeval (15. VIII), pärtlipäeval (24. VIII) ning rollapäeval (18. VIII). – Tampere, Kirde-Eesti, lk. 218. Kui seda täiendada hiljem Eesti Rahva Muuseumi ja rahvaluulearhiividesse laekunud andmetega, ilmneb lauritsapäeva-teadete hajus levimine veel Tartumaal, Viljandimaal, Võrumaal.

[19] Vrd. Helle, lk. 303; sama soomlastel. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 207–208.

[20] Šmits II, lk. 998.

[21] HDA V, vg. 929–930.

[22] Vrd. Öpik, Kirjeldus, lk. 97–100.

[23] Šmits II, lk. 997–998; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 208.

[24] Vrd. Aarne, lk. 144 (tekke- ja seletusmuistend nr. 36).

[25] HDA V. vg. 930; Hautala, lk. 291; Šmits II, lk. 997. Venelastel on lauritsapäev vähetuntud. – Dal, lk. 891–892.

[26] Helle, lk. 303. Koerapäevade tähendusest vt. Erk IV, lk. 217, viide 7 (maretapäev); pikemalt: Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 202–204.

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, 2017

Selle saidi loomiseks kasutasime suurima heameelega Omeka tarkvara.



 
Huvitav
positiivseid hääli: 4  |  negatiivseid hääli: 1

Kirjuta kommentaar:

 

© 2018 Rate.ee - all rights reserved.