Rate.ee on Eesti interneti suurim keskkond. See on sotsiaalne võrgustik, mis pakub sulle võimalust suhelda oma sõpradega ja tutvuda uute inimestega. Saidi kasutamiseks palun logi sisse või registreeri!
Kasutaja reitz2 päevik

Vanemad tapavad 7-aastase poja

Vanemad tapavad 7-aastase poja – Arst leidis poisi käest kirja, mis murrab südame…

Vanemad tapavad 7-aastase poja – Arst leidis poisi käest kirja, mis murrab südame…

Jutt on algselt kirjutatud vene keeles. Ei ole kindel, et see on tõsilugu, kuid sellel ei ole vahet. See on ikkagi äärmiselt tähtis ja seda lugu peaks kõik lugema!!
Kõikidel lastel on õigus armastusele. Siiski toimub laste väärkohtlemist igal sekundil, minutil, tunnil ja päeval. Kõikides riikides, linnades ja koolides.
Lapse kodu peaks olema vägivalla vaba ja turvaline koht. Lapsed vajavad armastust, hellust ja lähedust ning kallistus võib olla väärt palju rohkem, kui sa ette kujutad.
Ükski laps ei tohiks tunda valu ja armastuse puudumist.

Minu nimi on Ivan ja ma olen 7-aastane. Ma armastan oma ema ja isa, kuid samal ajal kardan neid. Nad tihti löövad mind ja ma ei mõista, miks.
Tänahommikul tõusin ma üles ja läksin kooli. Ma olen hea õpilane ja ma meeldin õpetajale.
Mulle meeldivad ka minu klassikaaslased, kuid mul ei ole sõpru. Sellepärast jään ma vaheaegadel klassi. Keegi ei taha minuga mängida. Ma proovisin teiste lastega sõprust luua, kuid nad tõrjusid mind ja ütlesid, et ma olen vastik.
Nad naeravad mu üle, sest kannan igapäev samu kulunud teksaseid, t-särki ja lõhkiseid kingi.
Ühel päeval peale kooli läksin ma garderoobi ja varastasin jope, mis oli seal rippunud pikka aega ja keegi ei tundunud seda igatsevat. Siis ma läksin läbi lumetormi üksi koju. Ma värisesin külmast ja raske oli vastu tugevat tuult kõndida. Äkitselt keegi lükkas mind ja ma kukkusin lumme. Keegi surus mu näo sellesse. Nad ütlesid: “Sa ei meeldi kellelegi. Idioot!”
Nad lõid mind selga ja siis kõhtu ja jooksid minema ning jätsid mu külma lume sisse.Ma nutsin. Mitte sellepärast, et mul oli külm ja ma olin vigastatud, ma nutsin, sest mul ei ole ühtegi sõpra, kuigi kõik teised mulle meeldisid.
Niipea, kui ma koju jõudsin, jooksis ema mu juurde ja haaras mind juustest.
“Kus sa olid? Miks sa oled nii märg ja must? Neetud laps, ei mingit õhtusööki sulle, mine oma tuppa ja püsi seal.”
Ma tegin nii, nagu ema käskis, ma läksin oma tuppa ja ei saanud välja enne, kui järgmisel päeval, kuigi olin näljane ja mul oli külm.
Minu hinded läksid halvemaks ja halvemaks ning iga kord teavitati sellest ka isa, ta lõi mind kõvasti. Ükskord lõi ta mind nii kõvasti, et ma ei suutnud liigutada oma nimetissõrme. Ma ei saanudki enam seda sõrme liigutada ja kõik lapsed naersid sellepärast mu üle.Aeg möödus ja ühel päeval tundsin ma rinnus suurt valu.
Isa ja ema ei hoolinud sellest, et mul valus oli. Õhtul pikutasin ma oma voodis ja soovisin vaid ühte asja. Ma soovisin, et mul ei oleks nii valus, sest ma ei tahtnud ema ja isa häirida. Ma armastan neid nii palju, ma tõesti armastan.
Järgmisel päeval koolis anti meile ülesandeks joonistada oma suurim unistus. Teised lapsed joonistasid autosid, rakette ja ilusaid nukke. Mina mitte.
Mitte sellepärast, et mulle ei meeldi need asjad, vaid sellepärast, et ma soovisin üle kõige armastavat ema ja isa. Nii ma siis joonistasin perekonna. Ühe ema, ühe isa ja nende poja. Nad mängisid mänge ja kõik olid õnnelikud. Joonistamise ajal ma nutsin vaikselt. Mulle meeldiks ema ja isa, kes mind armastavad.
Kui oli minukord oma joonistust klassi ees tutvustada, kõik naersid mu üle.
Ma seisin klassi ees ja selgitasin:
“Minu suurim unistus on perekond”.
Naer muutus valjemaks. Ma hakkasin nutma ja ütlesin: “Palun ärge naerge mu üle, see on minu suurim unistus! Te võite mind lüüa, vihata, kuid ma palun teid, ärge naerge mu üle”.
“Ma tahan vanemaid nagu teil on, kes kallistavad mind ja naeravad koos minuga, kes tulevad mulle peale kooli järgi ja on õnnelikud mind nähes. Ma tean, et olen kole ja nõrk, ma tean, et mul on kõver sõrm, kuid palun ärge naerge mu üle”.
Õpetaja üritas kuivatada minu pisaraid. Ma arvan, et mõned lapsed mõistsid mind, kuid paljud naersid edasi.Ühel päeval, kui sain tagasi oma kontrolltöö, nägin ma kohe, et mul oli halb tulemus. Ma teadsin, et mu ema on sellest häiritud.
Ma kardan koju minna, kuid ma ei teadnud, kuhu mujale minna. Ma jalutasin aeglaselt koju, kuid ma ei tahtnud kohale jõuda. Mu ema sai vihaseks.
Ta haaras minust ja viskas mu põrandale, ma lõin oma jala kõvasti vastu tooli ära.
Siis lõi ta mind kaks korda vastu pead. Ma lihtsalt lamasin seal ja ei suutnud tõusta. See tegi väga haiget. Kuid ema jättis lihtsalt mu sinna põrandale.
Kui ta tagasi tuli, ütles ta mulle, et ma selle segaduse ära koristaks. Vastasel juhul, kui isa koju tuleb, lööb ta mind tõeliselt.
Ma palusin ema, et ta ei ütleks talle midagi, kuid kui ma üles vaatasin, nägin ma, et isa oli juba ukseavas.
Kui ema rääkis talle kontrolltööst, tõmbas ta mu põrandalt üles, raputas mind ja lõi mind näkku.Seejärel ei mäleta ma midagi. Ma tõusin üles haiglas. Ma vaatasin oma kätt, ma ei suutnud puudutada ühtegi oma viiest sõrmest. Ma vaatasin aknast välja ja nutsin.
Ma nägin väljas vanemaid, kes mängisid oma lastega, visates koos palli ja kallistasid.
Kas sa tead, miks ma nutsin?
Ma ei teadnud, mis tunne on tunda ema kallistust. Minu vanemad lihtsalt lõid mind, kuid ma armastan neid ikkagi. Ma olen alati oma parima andnud, ma olen olnud koolis hea, kuid ma ei meeldi neile ikkagi.
Ühel päeval pillasin ma maha natuke teed, siis nad lõid mind uuesti.
Äkitselt tundsin ma jälle rinnus valu. Ma ütlesin oma emale – kuid teda ei huvitanud see. Mõne aja pärast sattusin ma jälle haiglasse, keegi ei tulnud mind vaatama.
Arst ütles, et ema ja isa ilmselt tulevad järgmisel päeval, kuid nad ei tulnud. Ma ootasin ja ootasin, kuid keegi ei tulnud. Ma armastan oma vanemaid ikkagi.Kaks päeva hiljem suri Ivan saadud vigastustesse. Arstid leidsid tema käest kirja, mis ei olnud selgelt kirjutatud.
“Kallis ema ja isa,
Ma olen meeleheitel, sest olen kole, vastik ja rumal. Palun vabandust, et te ei saa mind armastada.
Ma ei tahtnud teid kunagi ärritada. Kõik, mis ma tahtsin, oli saada emalt kallistus ning kuulda korra, et sa armastad mind. Isa, ma lihtsalt tahtsin, et sa mängid minuga, hoiad jalutamise ajal mu kätt või laulaksid mulle.
Ma tean, et olen teile häbiks. Ma ei ole kunagi need asjad.”
Siis väikese Ivani süda seiskus.


 
Huvitav
positiivseid hääli: 16  |  negatiivseid hääli: 0

Kirjuta kommentaar:

AnduWALY (30)
reitz2 - tundub, et sa ei lugenud mu pikka kommentaari hoolikalt lõpuni, sest seal lõpus tõin ma välja lahendusi ja näpunäiteid, kuidas seda parandada, ennetada.. kõik ei ole veel kadunud ja lootus sureb viimasena. loodame, et inimesed hoiavad oma mõistust ja kasutavad seda õigesti/õiglaselt. kõik saab alguse meist endist. loodame kõik paremaid tulemusi märgata.
#9, 17.11.2017 - 00:20
Ma ei pööranud jah sellele lõpule erilist tähelepanu.
17.11.2017 - 07:43
nii kurb löpp!
#8, 16.11.2017 - 14:43
Jah, tõsi ta on.
16.11.2017 - 18:48
AnduWALY (30)
unfair, really.... UNFAIR!!! cruel world.
oleks ta vaid teadnud kedagi usaldusväärsemat isikut või asutust, kus varjuall olla. ei saagi aru, miks õpetaja(d) või arstid ei märganud, et asjad on valesti? kas siis välimuse järgi jäetakse (NOOR)inimhing lootusteta, unistusteta, armastuseta, tähelepanuta, mõistmiseta - ELUTA!??
noor inimene, kes vajab tõesti siin selles uues ja tundmatus maailmas kedagi, kes teda õigel teel hoiab, teda ohtude eest kaitseb ja hoiatab, ja kõige muuga, mis on siin ilmas uus ja kasulik, temale õpetusi ja soovitusi jagab, kes on talle kõige lähimad, need on tema EMA ja ISA! kahju, kurb tõesti, et selline asi üldse juhtuda sai noore Ivaniga, kes, nagu näha on, püüdis ja üritas teha endast kõike, et välja näidata teistele seda, millises raskes olukorras ta parasjagu on. üritas oma emale ja isale tõestada, kui kallid isa ja ema temale on. oli tugev ja ei teinud iseendale otsa peale, mis näitab, et poiss oli tark. ta sai aru, et endalt elu võtmine on väga rumal tegu! tal oli ka, mille nimel elada - lootus saada armastust ja tuge oma vanematelt, kui neid tal poleks olnud, oleks tal veelgi raskem olnud!
______________________________________________
see teema mulle kohe ei istu!! heameelega ma jätaksin selle postituse hindamise ära ja jätaksin siia ühe pika pika kibeda kommentaari oma arvamusest ja valgustan täiskasvanuid avama oma silmi ja hoidma/hoolima endast väiksemaid/nooremaid. muidugi ka neid rasketel hetkedel abistada ja VEEL ERITI PEAKSID TÄHELEPANU PÖÖRAMA LAPSEVANEMAD OMA LASTELE, NENDEGA TEGELEMA JA NEID OHTUDE EEST KAITSMA, SEST LAPSED ON ELU JA ÜHISKONNA EDENDAJAD, EDASIVIIJAD JA PARANDAJAD.
kõik saab alguse tervest mõtlemisest, mõistmisest. on vaja kõrvad ja silmad avada, vaadata mis maailmas toimub ja kogu informatsioon tänu silmadele, kõrvadele ja meeltele suunata ajju, et see tööle hakkaks ja õigeid järeldusi ja otsuseid teeks. aju põhivaenlasteks on: alkohol, tubakas, narkootikum, pohhuistlikkus. aju hoiab töökorras: uni, vajalikud vitamiinid ja kasulikud toitained, mida toidust saame, värske puhas õhk, positiivne hoiak/olek, puhkamine puhkeajal ja uneajal ning muul ajal (ärkvel olles, teadvusel olles) aju töökorras hoidmine (mõtlemine, mõistmine, kalkuleerimine jm positiivsed toimingud). niiet inimesed, kõik saab alguse ühest tervest mõistusest / ajust. hoidke seda, mis teile antud on. ärge laske asjadel hullemaks muutuda! teisi tuleb raskes olukorras mõista, mitte aga hukka mõista!!
#7, 16.11.2017 - 00:45
Olen sinuga täitsa nõus, kuid mis teha kui elu on juba kord selline karm ja vahel ka ebaõiglane.
16.11.2017 - 08:33
maremetu (62)
Seda ei oska kommenteerida.... Need ei olnud vanemad. Isegi loomad ei kohtle oma järeltulijaid sedasi.
#6, 15.11.2017 - 17:26
See on tõesti väga kurb lugu. Järelikult nad polnud lapse kasvatamiseks, hoidmiseks valmis. Selliste vanemate õige koht oleks vanglas.
15.11.2017 - 18:41
#5, 15.11.2017 - 13:36
Ka mind teevad kurvaks sellised asjad.
15.11.2017 - 15:43
Väga, väga kurb lugu! ;(
#4, 15.11.2017 - 09:01
On jah.
15.11.2017 - 15:42
#3, 14.11.2017 - 07:12
14.11.2017 - 08:10
vello55 (69)
Julm elu!
#2, 13.11.2017 - 10:06
Jah, nad tapsid oma poja ja nende koht peaks olema vanglas.
13.11.2017 - 15:23
Kohutavalt, õnnetu lugu, sellest väikesest poisist.
#1, 13.11.2017 - 08:13
Ma ka ei saa aru, mis nende vanemate peas küll toimus? Paistab, et nad saidki seda mida nad tahtsid.
13.11.2017 - 08:15
 

© 2017 Rate.ee - all rights reserved.